UTRECHTI MARATON

Eelmise pühapäeva hommikul lendasime Hollandisse. Eestisse oli saabunud selleks hetkeks jälle korralik talv. Sõitsime edasi Utrechti ja sealt omakorda hotelli. Alustuseks vahetasin riided ja läksin võistluseelset soojendust tegema. Ilm oli küllaltki ilus ja päike paistis, tegin oma harjumuspärase soojenduse. Jooksin 8 km, venitusharjutused, jooksuharjutused, mõned lühemad kiirendused ja väike sörk ning venitused lõdvestuseks. Enesetunne tundus täitsa hea olevat.

Ühel hetkel, kui maratonikorraldajat nägime, ei hakanud ta üldse keerutama ja ütles esimese asjana, et võistluspäeval on vihmane ja tuuline ilm. Kahjuks ilma, vastavalt vajadustele, tellida pole võimalik. Sellel korral pidas ilmaennustus ka 100% paika, kuid ärme kiirusta sündmustest ette. J Kutsutud sportlastel oli võimalik maratoni joogipunktidesse oma joogid saata. Hakkasin siis käsitööga tegelema, et pudelid paremini äratuntavad oleksid. Paarile pudelile panin ka SiS´i energiageeli külge. Õhtul panin maratoniks vajalikud asjad kokku ja võistlussärgile numbrid peale. Käisime pastat söömas ja oligi päev peaaegu läbi. Võistluseelsel päeval laadisin energiavarusid SiS´i „PSP22“ laadimisjoogiga. Maratonieelsel päeval on selline tunne, et päev võiks edasi kesta ja kuidagi ei tahaks magama minna. Õnneks mul uinumisega probleeme ei ole ja magasin enne võistlust korralikult.

Hommikul oli küllaltki kiire, kerge hommikusöök ja hakkasin rajale viidavatesse pudelitesse jooki valmistama. Pudelitesse läks SiS´i mustsõstramaitseline „GO“ spordijook. Peab tunnistama, et väga hea maitsega jook. Kell 8.30 viis buss meid hotelli juurest võistluspaika, ilm oli vastavalt ennustusele vihmane ja tuuline. 40 min enne starti tegin väikse soojenduse ja 10.30 anti Utrechti maratoni start. Sellel jooksul olid olemas ka tempomeistrid ja ma ei pidanudki kohe algusest peale üksinda tööd tegema hakkama. Selle grupi tempomeistri eesmärk, kus mina jooksin, oli vedada maratoni esimene pool ajaga 1.09.00. Enesetunne oli hea ja jooks sujus küllaltki hästi. Neli meest läksid jooksu alguses eest ära, mina jooksin teises grupis, mis oli umbes kuue-meheline, täpselt lugema ei hakanud. J Esimesse joogipunkti ma enda valmistatud jooki ei saatnud ja sealt võtsin korraldajate oma. Ega sinna topsi sisse palju ei jää, kui tempot sellepärast maha võtma just ei hakka, kuid suu saab ikka märjaks.

10 km peal oli teine joogipunkt ja sealt lootsin ma juba enda joogipudeli kätte saada, kuid laud oli pudeleid nii täis topitud, et enda pudeli leidmiseks oleks pidanud seisma jääma ja sealt otsima hakkama. Jooksin siis tühjade kätega lauast mööda ja võtsin jälle korraldajate joogi.

15. kilomeetril juhtus jälle sama asi J. Natuke ajas vihale, aga ega midagi teha ka polnud. Igaks juhuks olin ka ühe SiS´i energiageeli taskusse pannud ja kuna energiavarud erilist täiendamist polnud saanud, siis otsustasin selle geeli seal ära kasutada. Selleks hetkeks oli meie grupp koos tempomeistriga jäänud kolme-liikmeliseks. Eest paistis juba üks Keenia jooksumees, kuid sellel hetkel oli ta ikkagi veel küllaltki kaugel.

20. kilomeetril sain esimest korda enda joogipudeli, olin selle üle küllaltki õnnelik ja jooksin peaaegu poolteist kilomeetrit pudel käes. Kui 21,1 kilomeetrit oli joostud, astus tempomeister kõrvale, tema töö oli tehtud. Minu hinnangul tegi ta väga head tööd ja poolel maal olles oli aega kulunud 1.08.47. Selleks hetkeks olime Keenia jooksumehe kätte saanud ja ta hakkas vaikselt juba maha jääma. Muidugi läks jooks mõnevõrra raskemaks, sest nüüd pidin ise vastu tuult jooksma hakkama. Vihmasadu lõppes ka umbes poolel maal ja peale seda hakkas küllaltki külm. Märjad riided ja kohati küllaltki kõva tuul muutsid lihased natukene kangeks, aga virisemiseks ju aega polnud, pool maad oli vaja veel ära joosta J.

25. kilomeetril sain oma joogipudeli ilusti kätte ja selle külge olin pannud ka ühe energiageeli. Võibolla poleks ka sealt pudelit kätte saanud, aga kuna olin varasemalt sellest punktist teisel pool teed mööda jooksnud, siis jätsin meelde, kus mu pudel selle laua peal umbes asetseb. Edasi jooksin nii, et ühes käes oli joogipudel ja teises käes energiageel. Energiageeli mul sellel hetkel vaja ei olnud ja hoidsin seda igaks juhuks järgmise joogipunktini käes, et kui sealt joogipudelit ei saa, siis on vähemalt energiageel olemas. Enesetunne oli hea ja kannatas joosta küll, muidugi oli tempo natukene langenud, aga mitte väga palju.

30. kilomeetril läkski nii nagu olin kartnud, joogipudelit ma kätte ei saanud ja kasutasin ära oma energiageeli. Selleks hetkeks olin jäänud üksinda, tšehh oli natukene eest ära libisenud. Keenia jooksumeest enam tagant ei paistnud.

35. kilomeetril jäin jälle joogipudelist ilma, kuid sel hetkel sain energiat juba treeneri ergutustest. Korraldajate laualt sain ühe joogitopsi kätte, kerge lonks ja edasi finiši poole. Selleks hetkeks olid jalad ka juba sellises seisus, et järsud pöörded rajal tuli võimalikult suure kaarega võtta. Järskude pöörete korral oleksid arvatavasti jalad krampi läinud. Enam kerge muidugi polnud, aga lohutasin ennast sellega, et mis siin enam ikka, ainult 7 km veel.  Tavaliselt jooksen ju õhtuti taastavaks jooksuks 8 km ja see on nii lühike distants. J

40. kilomeetrile olin samuti oma joogipudeli jätnud, kuid sealt ma isegi ei üritanud seda kätte saada, tahtsin juba lõpuni jõuda. J

Lõpuni pole enam palju jäänud :)

Viimasel pikal sirgel nägin, et ees on üks mustanahaline jooksja, sellel hetkel ei osanud veel arvata, kas ma saan ta kätte või mitte. Vahe küll vähenes jõudsalt, kuid sama kiiresti lähenes ka finiš. Sain veel treenerilt viimase käsu, et pean mööda jooksma. J Ma kiirendada väga enam ei julgenud, sest säärelihased tahtsid juba vägisi krampi kiskuda. Võtsin väikse riski ja siiski tegin selle viimase kiirenduse ja saingi Keenia jooksumehest umbes viimasel 100 meetril mööda ja lõpetasin jooksu 4. kohaga.

Aeg näitas tabloo peal 2.21.28 ja see tähendas, et olin oma Lissabonis joostud 2.25.44 kiiremini jooksnud. Isikliku rekordi üle on alati hea meel, kuid ega sportlane ei või kunagi täielikult rahul olla. Alati tahaks paremini!

                                          Finiš! 

Nüüd taastun maratonist ja mingil hetkel hakkan maratonist mõnevõrra lühemateks distantsideks valmistuma. Suured tänud kõikidele sponsoritele ja pöidlahoidjatele! SiS´ile suured tänud, Teie tooted olid maratonil ja selleks valmistumisel suureks toeks! Suured tänud ka adidasele väga hea varustuse eest! Kui peale maratoni pole mitte ühtegi villi ega hõõrutud kohta, siis see on märk heast spordivarustusest.

 Tulemused!

Olge kõik ikka tublid ja sportlikud! Kõikidele spordihuvilistele soovin ilusat ja edukat algavat võistlushooaega!