Möödunud pühapäeval jooksin
Tallinnas oma kolmanda maratoni. Kui nüüd päris täpne olla, siis lõpetasin oma
kolmanda maratoni, sest eelmisel aastal tuli ju Tallinna maraton haiguse tõttu
pooleli jätta. Sellel aastal oli kindel eesmärk viga parandada ja lõpuni jõuda.
Eelnevate startide põhjal võis
järeldada, et vorm halb ei tohiks olla ja kõik tundus küllaltki hästi olevat.
Neljapäeval jäin natukene tõbiseks ja see muutis olukorra mõnevõrra ärevamaks.
Alguses tekkis natukene lootusetu tunne, et jälle neljapäeval ja täpselt enne
Tallinna maratoni, nii nagu oli ka eelmisel aastal juhtunud. Mõtlesin, et
Tallinna maratoniga seoses on mul mingi väike needus, kuid hakkasin ennast kiiresti
ravima ja lootsin, et pühapäevaks olen uuesti korras. Täpset põhjust ma muidugi
ei tea, kuid võibolla pole mul mõistlik enne maratoni suurelt toitumist muuta.
Muidu olen ma maratoni nädala alguses süsivesikute osakaalu toidus oluliselt
vähendanud ja siis nädala teisel poolel uuesti suurendanud, nii nagu see käib, kuid
võibolla muudab see mu organismi natuke nõrgemaks ja olen selle tõttu
haigustele vastuvõtlikum. Igatahes enne järgmist maratoni pean natuke rohkem
toitumise peale mõtlema, kuigi põhjus ei pruugi 100% selles peituda. Ärevusest
ma ilmselt haigeks jääda ei saanud, sest enne pikemaid distantse olen ma
oluliselt rahulikum, kui enne lühemaid. See võis olla ka juhuste kokkulangevus.
Maratoni hommikul oli nina veel
natuke kinnine, kuid muidu tundus enesetunne küllaltki hea. Tegin lühikese
pooletunnise soojenduse ja oligi aeg nii kaugel, et tuli starti minna. Olime
enne võistlust treeneriga mitmeid taktikalisi plaane paika pannud ja läbi
mõelnud. Esimene plaan oli soodsa tempo korral Keenia meestega alguses kaasa
minna, see eeldas minu jaoks kilomeetritempot 3.10 – 3.15, kuid nad alustasid
siiski natuke liiga kiiresti, ma pole veel valmis maratoni 3.05 tempoga
alustama. Muidugi hiljem neil tempo mõnevõrra langes ja vahe väga palju ei
suurenenud, kuid kiire algusega oleks olnud küllaltki suur risk endale liiga teha.
Teine plaan nägi ette, et jooksen
omas tempos ja peale paari kilomeetri läbimist tundus see kõige mõistlikum olevat.
Kui mere äärde jõudsin, siis hakkasin oma plaanis natukene kahtlema, sest tuul
oli tõesti natuke liiga tugev J Kolmas plaan oli esimene ring joosta teiste Eesti
meestega ja nüüd tundus see küllaltki ahvatlevana, sest meeleldi oleksin sel
hetkel kellegi tuules jooksnud. Vaatasin korraks üle õla, kuid järgnevad
konkurendid olid liiga kaugel, seega jäin oma teise plaani juurde ja jätkasin jooksu
omas tempos.
Jooks kulges ladusalt,
joogipunktidest sain ilusti oma pudelid kätte, olin pudelitesse teinud SiS GO
spordijooki ja energiapuudust ei tekkinud. Ilm oli jahe ja vedelikku organism
meeletult ei vajanud, paljudest joogipunktidest jooksin lihtsalt läbi. Rajale
olin kaasa võtnud neli SiS´i energiageeli, kolm neist olin pannud
joogipunktides olevate pudelite külge ja ühe taskusse, kõik need neli kasutasin
ka ära ja kuna organism selle ilmaga nii palju vedelikku ei vajanud, siis
tundusid need väga asjakohased. Lisaks olin rajale võtnud ka mõned „Saltstick“
soolakapslid, et lihastes krampe vältida. Tänud selle eest Helgor Markovile ja
Marko Albertile. Maratoni distantsil julgen seda ka teistele soovitada.
Esimese ringi läbisin ajaga
1:09.58, kella pealt ma vaheaegasid ei jälginud, selle leidsin hiljem
lõpuprotokollist. Kuna eesmärk ei olnud sellel võistlusel tulemust joosta, vaid
võimalikult kõrge kohaga lõpetada, siis ei osanud ma ka lõpptulemust arvestada.
Jälgisin küll kilomeetritempot, kuid sellest suuri järeldusi ei teinud. Teise
ringi läbimiseks kulus umbes 1,5 min rohkem aega, seega suurt ärakukkumist
tempo osas polnud. Kui olin jooksuga nii kaugele jõudnud, et tuli pöörata
finišisirgele ja tabloo numbrid silmade ette ilmusid, hakkas mul ootamatult
natuke kiire J
Ees seisid sellised numbrid, et kui ma ennast natukene kiiremini nüüd liigutan,
on võimalik kevadine Utrechtis joostud tulemus mõne sekundiga ületada. Lõpuks
suutsin isiklikku rekordit ühe sekundiga parandada, maratoni kohta tundub see
küllaltki halenaljakas muidugi, kuid ajalist eesmärki mul sellel võistlusel
polnud ja seega võis tulemusega igati rahule jääda. Ma ei saa ka öelda, et
endast kõik rajale jätnud oleksin, kuid eks maraton on maraton, nagu öelda
armastatakse ja suurt pingutust nõuab nagunii.
Kuna Tallinna maratoni rada teeb
tagasipöörde sarnaselt Narva Energiajooksu rajale, siis ka selle võistluse
puhul tahaksin tänada kõiki vastutulevaid jooksjaid, kes ei pidanud paljuks
mind ergutada, hoolimata sellest, et Teil kõigil tuli samuti see distants
läbida. Ergutustest saab palju positiivseid emotsioone juurde ja muudab
pingutuse oluliselt meeldivamaks. Samuti ka tänud kõigile, kes raja ääres
ergutasid.
Autasustamine :)
Lisaks on mul väga hea meel
teatada, et nüüdsest saan võistlustel ja kodukohast kaugematel treeningutel
käia Olerexi abiga.
Olge kõik tublid ja terved! ;)