13. mail toimus marsuudil
Otepää-Elva SEB 30. Tartu Jooksumaraton. Osalesin sellel võistlusel teist korda
ja sellel korral olid juba raja tõusud ning langused tuttavaks saanud. Enne
Otepääle jõudmist arutasime veel treeneriga telefoni teel võistlustaktika läbi.
Plaan oli esimene pool võistlusmaast kiiresti joosta ja üritada Etioopia
meestega kaasa minna. Kui etiooplaste tempo oleks minu jaoks liiga kiireks
osutunud, siis teise distantsipoole oleksin rahulikumalt jooksnud. Otepääle
jõudsingi teadmisega, et stardis on ka tumedama nahaga jooksumehi, kuid küllaltki
kiiresti jõudis minuni info, et neid täna ikkagi stardis pole. Helistasin
uuesti treenerile ja lühikese arutelu tulemuseks jäi see, et jätame taktika
samaks.
Stardis soovisin tuttavatele
jooksumeestele jällegi edu ja siis tuligi juba rajale asuda, et kiiresti
Elvasse jõuda. Taktikast proovisin korralikult kinni pidada ja juba teisel
kilomeetril ähvardas oht üksinda jääda. Tegelikult arvasin, et mõned
jooksumehed tulevad ikkagi tempoga kaasa, kuid kõigil olid omad plaanid ja nii
tuligi üksinda tööd tegema hakata. Peale teist vahefinišit võtsin natukene
kergemalt, see ei tähenda muidugi seda, et rahuliku jooksurütmi peale üle
oleksin saanud minna. Sellisel juhul oleks vahe konkurentidega küllaltki
kiiresti kokku sulanud. Jooksin kõik siledad rajalõigud ja langused kiiresti,
kuid tõusudel võtsin rahulikumalt. Jooksuvõistlustel on küllaltki raske teada
saada, kui suur vahe parajasti konkurentidega on ja üle õla mulle ka eriti
vaadata ei meeldi. Raja äärest võis muidugi vahel kuulda, et konkurente veel
näha pole, kuid ega see mingit kindlustunnet ei tekita. Enesetunne andis küll
kindlustunnet juurde, sest ülemäärast väsimust ei tundnud ja jalad tundusid ka
küllaltki kerged olevat. Tartu Jooksumaratoni pikkuseks on 23,4 km ja raja
lõpuosas on ka poolmaratoni (21,1 km) vaheajapunkt, sinna jõudes vaatasin kella
pealt aja üle ja võisin järeldada, et sellel aastal olin siia tunduvalt varem
jõudnud kui eelmisel aastal. Sel hetkel tekkis esimest korda ka väike
kindlustunne, et täna peaksin suure tõenäosusega finišisse esimesena jõudma. Siis
meenusid mulle ka eelmise aasta viimased kolm kilomeetrit J
Kui jalg oli väga raske ja ei tahtnud enam kuidagi maapinnalt kõrgemale
kerkida, kuid õnneks oli sellises seisus ka minu pikaaegne konkurent Ilja
Nikolajev J
Sellel aastal õnneks sellist olukorda ei olnud ja sain ka viimased kilomeetrid tõusvas
tempos joosta. Lõpetasin SEB 30. Tartu Jooksumaratoni esimesena ja võisin
võistlusega igati rahule jääda, paar minutit hiljem jõudis finišisse Ilja
Nikolajev, möödusid veel paar minutit ning jooksu lõpetas ka kolmas mees - Ivar
Ivanov.
Alles mõned kilomeetrid läbitud :)
Foto: Tarmo Haud
Pildil tunduvad tõusud suuremad kui reaalsuses ;)
Mõned tegurid, mis häirisid
jooksu väiksemal või suuremal määral:
- Peale Viljandi jooksu olin sunnitud oma võistlusjalatsid ära pesema ja peale seda avaldasid need vasaku jala suurele varbale väikest pinget. Peale jooksu olin veendunud, et see varbaküüs minuga enam pikalt koostööd teha ei kavatse ja tal on plaan lahkuda, kuid siiani on ta ilusti alles ja tundub, et koostöö jätkub J
- Igast joogipunktist võtsin ka väikese lonksu spordijooki, kuid alati võttis suurema lonksu mu nägu, mis mõnusalt kleepuvaks muutus, kuid ei saa öelda, et see mind väga häirinud oleks J
Möödunud laupäeval võistlesin
Taanis 10 000 m Põhjamaade meistrivõistlustel, kus jooksin uueks
isiklikuks rekordiks 29.53,07 ja sain sellga 6. koha. Sellest võistlusest teen
põhjalikuma ülevaate paari päeva pärast!
Olge ikka tublid ja mõnusad!
Pange ikka jooksuriided selga ja nautige mõnusalt suviseid treeninguid J
No comments:
Post a Comment