ITAALIA – LAAGRI LÕPP

Treeninglaagri lõpp on juba küllaltki lähedal! Tänaseks olen Itaalias olnud juba neli nädalat, kui ma alguses arvasin, et laagri lõpus ei taha ma enam pastast midagi kuulda, siis tegelikult polegi olukord nii hull. Usun, et söön kodus ka ikka pastat edasi, kuid mitte iga päev J Kui ma ühel aastal seitse nädalat Keenias laagris olin, siis ei söönud ma näiteks peale seda terve aasta riisi. Itaalia treeninglaager oligi viimane pikem laager uue hooaja ettevalmistusest. Järgmisel kolmapäeval jõuan tagasi koju J!

Kirjutan siis natukene vahepealsetest tegemistest ka. Võitlesin, mis ma võitlesin aga esmaspäeval oli see päev, kui see „tore“ viirushaigus mindki maha murdis. Hommikul olin ikka küllatki vihane, kuid hiljem leppisin olukorraga, haigeks võib ju kõikjal jääda! Muidu poleks midagi aga treeninglaagris ja enne tähtsat võistlust poleks küll vaja haigeks jääda. Jalutasin hommikul apteeki ja ostsin sealt paraja portsu ravimeid juurde ja hakkasin vaikselt ennast ravima. Esmaspäeval ja teisipäeval ma jooksmas ei käinud, tegin lihtsalt väikse jalutuskäigu, et ei peaks tervet päeva toas passima. Teisipäeval jõudis minu treener Toomas Tarm ka siia. Vaatasime koos treeningplaani üle ja tegime väikseid korrektuure. Kolmapäeva hommikul oli mul enesetunne juba päris hea. Tegime treeneriga staadionil väikse soojendusjooksu ja kergelt jooksuharjutusi, et lihaseid toonuses hoida. Pärast tegime võimlas staatilisi harjutusi kerelihastele. Pean tunnistama, et mu treener on ikka päris heas vormis J!

Kolmapäev oli ka see päev, kui ma sain aasta vanemaks. Suured tänud kõigile, kes mulle õnne soovisid! Ega laagris erilist sünnipäeva tunnet kunagi ei ole aga midagi hullu samas ka pole. See polegi esimene kord, kui ma oma sünnipäeval laagris olen. Ühel korral olin sünnipäeva ajal Keenias ja teisel korral loksusin rongiga Kislovodski laagrist kodu poole.

Neljapäeval oli enesetunne veel parem, tegin kaks rahulikku treeningut. Esimene natukene tõsisem treening on plaanis pühapäeval ja teine teisipäeval. Nende treeningute põhjal saab öelda, millise jälje haigus vormile jättis. Ma loodan, et midagi katasroofilist pole! Põhiline, et enam kuskilt mingit jama külge ei saa J.

Eelmisel pühapäeval käisime vahelduse mõttes jälle Roomas. Muidu enamus päevad oleme ju siin aedikus. Kuigi ei saa nuriseda, päevad lähevad siingi kiiresti. Rooma maratoni ei jõudnudki vaatama minna, oleksime pidanud sellisel juhul juba varakult linna minema. Tegime selle asemel hoopis kerge treeningu ja peale lõunat läksime siis lõpuks Vatikani. Paavsti ei näinud, tema pidi ennast vist kolmapäeviti ilmutama J. Aga muidu oli igati tore!

                                          Staatilised harjutused koos treeneriga! :)

                                          ;)

Olge ikka tublid ja lahedad! Hoian Teid ikka oma tegemistega kursis! J

ITAALIA – AEG LENDAB!

Teen oma vahepealsetest tegemistest väikese kokkuvõtte. Itaalia treeninglaager on läinud lausa meeletul kiirusel, selle nädala lõpus jääb treeninglaagrit alles ainult poolteist nädalat. Ilmadega on meil siin ikka vedanud, mõnel päeval on natukene tuulisem, aga muidu on mõnusalt soe. Kui peaks võrdlema, siis siin on umbes selline ilm nagu Eestis mai keskel. Kahjuks pole soe ilm viirushaiguseid jooksjatest eemal hoidnud. Eesti jooksjate seas liigub laagri algusest saadik mingi viirus ja sellega seoses pidin eile toakaaslast ja tuba vahetama. Sellega haigestumisriski päris olematuks teha ei saa, aga natukene vähendada vast ikka. Liiga palju sellest mõelda pole muidugi kasulik, kuid kui inimesed su ümber on tõbised, siis paratamatult paneb see ka ennast mõtlema.

Treeningud on siiani väga hästi sujunud!

Rasked treeningud olen edukalt ära teinud ja ülejäänud treeningud, mis jäävad raskete vahele, olen teinud väga rahulikult. Eelmisel laupäeval oli plaanis pikk jooks 30 km, umbes iga viie kilomeetri järel tõstsin tempot. Pikka jooksu soovitangi joosta tõusva tempoga. Tempot ei pea meeletult palju tõstma, aga pigem alustage rahulikuma tempoga ja tõstke tempot järk-järgult, kuid muidugi mõistlikkuse piires. Pikale jooksule järgnesid kaks kergemat päeva, kus jooksin väga madala pulsiga ja rahuliku tempoga (4.10 km). Teisipäeval oli plaanis jällegi raskem treening, tempojooks 14 km. See treening õnnestus väga hästi! Treening oli umbes poolmaratoni tempos ja viimased kilomeetrid jooksin tõusvas tempos. Paberi peal tundus treening raskem kui reaalsuses. Kolmapäeval võtsin jällegi väga kergelt ja täna olid plaanis lühikesed lõigud. 2X10X400 m, lõikude vaheline paus oli küllaltki lühike, kahe seeria vaheline paus natuke pikem. Teise seeria lõigud jooksin natukene kiiremas tempos kui esimese seeria lõigud. Laagris olles on see hea, et kõiki treeninguid ei pea üksinda tegema. Kergemad treeningud ja õhtused jooksud saab peaaegu alati kellegagi koos teha.

Aeg lendab igas mõttes kiiresti, järgmisel kolmapäeval saan ju 25. aastaseks. Mõnes mõttes poisike veel, aga ikkagi J. Teisipäeval tuleb minu treener, Toomas Tarm, siia ja vaatab, mis seisus poisid on. Sellel pühapäeval on plaan Rooma minna, tahaks ikkagi seal Vatikanis ka ära käia ja pühapäeval on ka selline sündmus nagu Rooma maraton. Võib-olla õnnestub seda ka natukene näha, kuid ega maratoni vist väga huvitav vaadata pole. Korra jooksevad mööda ja kõik J.

                                                               Kolja, mina, Kaupo :)

Peale tempojooksu :) Taivo ka pildil!

Tahan tänada ka kõiki oma toetajaid ja sponsoreid, tänu kellele saan muretult treeninglaagris algavaks hooajaks valmistuda. Samuti tahan tutvustada natukene maratonitiimi kodulehekülge- www.maratonitiim.ee Seal on palju põnevat ja kasulikku infot maratonitiimi liikmete kohta. Kalendrist saab näha, kus tiimi liikmed võistlevad. Samuti on seal igal nädalal mõni uus uudis, mis on seotud tiimi tegemistega. Jooksuhuvilistele on seal vastavalt tasemele treeningplaani näidised ja muud kasulikku lugemist jooksutreeningutest.

Olge ikka tublid ja sportlikud! Varsti on ametlikult kevad käes ja päike paistab iga päevaga järjest soojemalt J

ITAALIA

Kõigepealt soovin kõikidele naistele ilusat naistepäeva! Proovin anda väikese ülevaate siinsest laagrielust. Laagripaik asub Roomast umbes 25 km kaugusel, ühistranspordiga on siit küllaltki lihtne linna saada. Sellist aega on küllaltki vähe, et saaks Roomas käia, aga paaril korral õnnestub veel kindlasti minna. See koht, kus me elame ja treenime, on sõjaväeakadeemia või midagi sellist, päris täpset nimetust ei oskagi sellele kohale anda J Siin on väga suur treeningkeskus ja ühtlasi ka üks suuremaid Itaalia spordiklubisid „Fiamme Gialle“. Territoorium on piiratud aiaga ja kõik vajalik on siia ära mahutatud. Staadion asub meie elukohast umbes 300 m kaugusel, sama kaugel asub ka jõusaal ja võimla. Staadion on väga korralik ja selle ümber on 800 meetrine asfaltkattega ring. Lühemad lõigutreeningud teen staadionil ja pikemad 800 meetrisel ringil. Kõik pikemad ja rahulikumad jooksud teen metsas, kus on päris suur radade valik. Metsa jõudmiseks tuleb joosta umbes 2,5 km. Jõusaal on siin samuti väga hea, siin on päris palju erinevaid trenažööre. Tavaliselt olen ma kõik jõuharjutused võimlemismatil teinud, kuid siinses laagris olen ka jõusaali kasutanud.

Söökla asub ka staadioni lähedal, söögid on siin päris head. Hommikusöök on lõunamaades kuidagi kesine, aga ülejäänud toidukorrad on väga head. Ega polegi vist väga raske arvata, mida Itaalias söögiks pakutakse. Iga päev on toiduks pasta, muutub ainult makaronide kuju ja kaste J Vahel saab pasta asemel ka riisi valida, kuid seni olen ma ikka pastale truuks jäänud. Eks siis varsti saab teada, kas suudan terve laagri pastat süüa või hakkab mingil hetkel vastu. Lisaks pastale saab alati ka mingit liha ja seda ka väga erineval kujul, salatid ja puuviljad on samuti täitsa olemas. Lahe on see, et joogiks saab kraanist mullivett.

Jõusaali majas on ka saun ja massaažiruum. Massaaži on siin samuti võimalik saada, peab nime seinal olevasse tabelisse kirjutama ja ideaalis peaks siis massaaži saama, kui just mõni kohalik ja natukene tähtsam inimene samal ajal massaaži ei soovi. Meil soovitatigi valida hommikused ajad, et siis on suurem tõenäosus löögile saada. Seni pole ma veel seal käinud, kuid reedeks on aeg kirja pandud ja ehk õnnestub siis. J Kuigi ma väga suur massaaži sõber pole ja massööre natuke kardan ka, siis sellest hoolimata vajavad lihased vahel lisahooldust. Kui massöör muidugi liiga tugevalt teeb, siis on see viimane kord selles laagris, aga eks siis reedel näeb ja tunneb J.

Kuna tegemist on sõjalise asutusega, siis on siin ka omad reeglid! Hommikul 7.45 väljas töllerdada ei tohi, sest lipuplatsil on rivistus. Meie seal muidugi olema ei pea! J Rõdul riideid kuivatada ei tohi, eks see riivab kellegi silma. Kuna me elame viimasel korrusel, siis kuivatame asju ikkagi rõdul, kuid põrandal. Seal ei tohiks nad kellelegi silma jääda. Päike paistab siin peaaegu iga päev, kuid päikest võtta samuti ei tohi! Sellest pole midagi, laagris ma päikest võtmas ei käigi. Lühikeste pükstega ja plätudega pole mõtet sööma minna, siis saadetakse lihtsalt riideid vahetama J Saunas peavad ka mingisugusedki püksid jalas olemas, sest tegemist on segasaunaga, see on muidugi mõistlik! Peale jooksutrenni pole mõtet isegi staadionil särki seljast ära võtta, sest juba on kuskil kellegi silmad seda märganud ja särk tuleb uuesti selga tagasi panna.

                                                    Juuksed kasvasid liiga pikaks!

                                     Vasakul majas saame süüa, kaugemalt paistab ka staadion

Minu päevaplaan näeb laagris välja selline:

7.45 – äratus

8.00 – hommikusöök

10.00 – esimene treening (põhitreening)

12.30 – lõunasöök

16.30 – teine treening (taastav treening), peale seda harjutused jõusaalis + saun

19.30 – õhtusöök

23.00 – magama

Pühapäeval on päevaplaan mõnevõrra erinev, sest hommiku- ja õhtusööki me siit ei saa ja lõunasöök on pool tundi varem. Jõusaal on samuti kinni!

Treeningud on siiani väga hästi sujunud. Olen proovinud võimalikult palju oma keha kuulata ja vajadusel treeningu tahet maha surunud. Poolmaratonist taastusin hästi ja olen jõudnud juba mõningad tugevad treeningud ka teha! Eelmisel reedel olid plaanis lühikesed lõigud 2X8X500 m, küllaltki lühikese lõikude vahelise pausiga, kahe seeria vaheline paus natuke pikem. Ka maratoniks valmistudes on vaja teha selliseid treeninguid, mis oleksid maratonitempost kiiremad. Pühapäeval oli plaanis teine raskem treening, arendav jooks 18 km. See treening tuleks teha maratonitempost natukene aeglasema tempoga, kuid tunduvalt kiiremini kui rahuliku jooksu tempo. Mina olen sellisel treeningul tavaliselt viimased kilomeetrid tõusvas tempos jooksnud ja ülejäänud ühtlase tempoga. Kui viimaseid kilomeetreid enam tõusvas tempos joosta ei suuda, siis ilmselt oli treeningu tempo liiga kiire ja ülejõu käiv. Teisipäeval oli mul plaanis kolmas raske treening, kuid selle lükkasin päeva võrra edasi, sest jalad polnud veel eelnevatest treeningutest taastunud. Otsus õigustas end igati, sest järgmisel päeval olid jalad head ja treening õnnestus väga hästi. Plaanis oli 4X4000 m ja lõikude vahel 1 km rahulik sörk. See treening on ka maratoni tempost kiirema tempoga treening! Minu puhul umbes poolmaratoni tempoga treening. Ka sellise treeningu juures oleks mõistlik joosta viimane kilomeeter eelnevatest kiiremini või vähemalt samas tempos. Kui tempo oluliselt langeb, siis on planeeritud kiirus liiast ja tuleks treeningu temposid mõnevõrra langetada. Minu puhul näitab selline treening küllaltki hästi, mis seisus olen. Kui suudan joosta ühtlases tempos ja viimased kilomeetrid tõusvas tempos ning jalad kangeks ei muutu, siis ei tohiks seis halb olla. Hoian Teid oma tegemistega ikka kursis J Järgmine postitus siis juba uuel nädalal!

Olge ikka tublid ja rõõmsad! Varsti paistab Eestiski päike palavalt ;)

ROOMA-OSTIA POOLMARATON

26. veebruaril toimus Itaalias Rooma-Ostia poolmaraton! Laagripaik, kus elame, asub Roomast umbes 25 km kaugusel. Võistluseelsel päeval tegin hommikul väikse soojenduse. Jooksin pool tundi, tegin jooksuharjutusi ja mõned kiirendused, ning soojenduse lõppu korralik venitus. Peale lõunat käisime Roomas stardimaterjale välja võtmas. Pidime ikka päris kaua seiklema, et õigesse kohta jõuda! Õhtul hakkasime uurima, kuidas hommikul Rooma saada. Ainuke mõistlik variant oli takso tellida, kuid seda ei saanud ka õhtul teha, vaid pidi hommikul üle helistama. Ega magama minnes 100% kindel ei olnud, kas jõuame hommikul starti või mitte. Hommikul ärkasin juba küllaltki vara, sest start oli juba 9.10. Korralikku hommikusööki polnud võimalik nii varasel ajal saada, sõin paar banaani, mõne SiS´i energiabatooni ja jõin SiS´i laadimisjooki (PSP22). Õnneks sujus transpordiga kõik hästi ja jõudsime küllaltki varakult kohale. Kui eelnevatel päevadel oli ilm päikeseline siis võistluspäeval oli pilvine ja küllaltki jahe! Pidime kotid koos asjadega pool tundi enne starti ära andma, sest asjad pidid ju Roomast Ostiasse jõudma. Kui asjad antud hakkasime soojendust tegema, alguses oli ikka väga külm, hambad plagisesid suus.  Soojendus oli selline nagu ta oli! 10 min enne starti läksime stardikoridori ja saime küllaltki ette, umbes viiendasse ritta. Kui stardipauk käis, hakkas kohe meeletu rabelemine ja tõuklemine pihta. Küllaltki minu kõrval oli üks jooskja, kes lendas korralikult kõhuli, minu arust ei jõudnud ta käsigi ette panna. Tema jooks oli sellega arvatavasti joostud! Ma liikusin igaks juhuks raja ühte äärde, seal oli oluliselt rahulikum. Stardi tegi kindlasti natukene ohtlikuks see asjaolu, et esimesed 200-300 m olid mäest alla. Kui kurv tuli siis keegi eriti mööda teed ei jooksnud, kõik kurvid joosti nii sirgeks kui võimalik! Rada oli väga hea ja kiire! Rajal oli ainult üks kilomeetrine lauge tõus, mis oli 11-ndal kilomeetril. Peale seda rada põhimõtteliselt ainult langes. Jooksu alguses tundus enesetunne päris hea, millegi pärast hakkas mul neljandal kilomeetril pistma ja pistis lõpuni välja! Kindlasti see häiris mingil määral kiiresti jooksmist. Tavaliselt mul sellist probleemi pole, kuid kui meenutada eelmist võistlushooaega siis Tartu jooksumaratonil oli mul sama probleem, seal hakkas kaheksandal kilomeetril pistma. See on küllaltki ebameeldiv, ei oskagi öelda, mis organismile ei meeldinud. Kui anda oma praegusele vormile hinnang siis ütleksingi, et olen umbes sellises seisus nagu eelmisel aastal Tartu jooksumaratoni ajal. Nagu ka treener Toomas Tarm ütles, et pole kõige hullem aga üks käik on praegu puudu. Seda tunnen ka ise! Rajale võtsin igaks juhuks kaasa ka ühe SiS´i energiageeli, et kui rajal spordijooki ei pakuta, siis saan vähemalt sealt natuke energiat. Nii ka läks, rajal sain ainult vett ja energiageeli kasutasin ära umbes 14. kilomeetril. SiS´i energiageelid on selles mõttes väga head, et neile vedelikku peale jooma ei pea ja saad endale sobival ajal selle ära kasutada! Finišisse jõudes näitas tabloo aega 1:07.55, tulemus erilist emotsiooni ei pakkunud aga nutma ka ei ajanud. Sellest tulemusest olen kiiremini jooksnud kahel korral, eelmisel hooajal Rakvere Ööjooksul 1:07.23 ja Narva Energiajooksul 1:06.06. Kui võrrelda Narva ja Rooma-Ostia poolmaratoni rada siis võib öelda, et need on enam-vähem samast klassist. Rooma-Ostia rada isegi kiirem ja kergem! Narvas on start ja finiš samal kõrgusel, Rooma-Ostia poolmaratonil on finiš madalamal kui start. Kui Narvas need järsud tagasipöörded ära kaotada siis saab selle raja ka kiiremaks teha! Peale võistlust jalutasime laagripaika tagasi, see on Ostiast umbes seitsme kilomeetri kaugusel. Peale poolmaratoni olen neli päeva küllaltki rahulikult treeninud, lihased on nüüdseks küllaltki hästi taastunud ja võib alustada natukene raskemate treeningutega. Loodan, et viimane ettevalmistusetapp enne kevadist Utrechti Maratoni õnnestub ja leian selle puuduoleva käigu! Võimalusel teen ka märtsi lõpus paar lühemt võistlust! Tavaliselt läheb mul kevadel vaja kahte-kolme võistlust, et ennast korralikumalt käima saada. Järgmises postituses kirjutan Itaalia laagrist ja treeningutest ning siinsetest elamis- ja treeningtingimustest!

                                          Põlvetõstekõnd, hoida asendit 2-3 sekundit :)

                                          Käisime Rooma vanalinna avastamas! :)

Olge ikka tublid ja sportlikud! J