ITAALIA – LAAGRI LÕPP

Treeninglaagri lõpp on juba küllaltki lähedal! Tänaseks olen Itaalias olnud juba neli nädalat, kui ma alguses arvasin, et laagri lõpus ei taha ma enam pastast midagi kuulda, siis tegelikult polegi olukord nii hull. Usun, et söön kodus ka ikka pastat edasi, kuid mitte iga päev J Kui ma ühel aastal seitse nädalat Keenias laagris olin, siis ei söönud ma näiteks peale seda terve aasta riisi. Itaalia treeninglaager oligi viimane pikem laager uue hooaja ettevalmistusest. Järgmisel kolmapäeval jõuan tagasi koju J!

Kirjutan siis natukene vahepealsetest tegemistest ka. Võitlesin, mis ma võitlesin aga esmaspäeval oli see päev, kui see „tore“ viirushaigus mindki maha murdis. Hommikul olin ikka küllatki vihane, kuid hiljem leppisin olukorraga, haigeks võib ju kõikjal jääda! Muidu poleks midagi aga treeninglaagris ja enne tähtsat võistlust poleks küll vaja haigeks jääda. Jalutasin hommikul apteeki ja ostsin sealt paraja portsu ravimeid juurde ja hakkasin vaikselt ennast ravima. Esmaspäeval ja teisipäeval ma jooksmas ei käinud, tegin lihtsalt väikse jalutuskäigu, et ei peaks tervet päeva toas passima. Teisipäeval jõudis minu treener Toomas Tarm ka siia. Vaatasime koos treeningplaani üle ja tegime väikseid korrektuure. Kolmapäeva hommikul oli mul enesetunne juba päris hea. Tegime treeneriga staadionil väikse soojendusjooksu ja kergelt jooksuharjutusi, et lihaseid toonuses hoida. Pärast tegime võimlas staatilisi harjutusi kerelihastele. Pean tunnistama, et mu treener on ikka päris heas vormis J!

Kolmapäev oli ka see päev, kui ma sain aasta vanemaks. Suured tänud kõigile, kes mulle õnne soovisid! Ega laagris erilist sünnipäeva tunnet kunagi ei ole aga midagi hullu samas ka pole. See polegi esimene kord, kui ma oma sünnipäeval laagris olen. Ühel korral olin sünnipäeva ajal Keenias ja teisel korral loksusin rongiga Kislovodski laagrist kodu poole.

Neljapäeval oli enesetunne veel parem, tegin kaks rahulikku treeningut. Esimene natukene tõsisem treening on plaanis pühapäeval ja teine teisipäeval. Nende treeningute põhjal saab öelda, millise jälje haigus vormile jättis. Ma loodan, et midagi katasroofilist pole! Põhiline, et enam kuskilt mingit jama külge ei saa J.

Eelmisel pühapäeval käisime vahelduse mõttes jälle Roomas. Muidu enamus päevad oleme ju siin aedikus. Kuigi ei saa nuriseda, päevad lähevad siingi kiiresti. Rooma maratoni ei jõudnudki vaatama minna, oleksime pidanud sellisel juhul juba varakult linna minema. Tegime selle asemel hoopis kerge treeningu ja peale lõunat läksime siis lõpuks Vatikani. Paavsti ei näinud, tema pidi ennast vist kolmapäeviti ilmutama J. Aga muidu oli igati tore!

                                          Staatilised harjutused koos treeneriga! :)

                                          ;)

Olge ikka tublid ja lahedad! Hoian Teid ikka oma tegemistega kursis! J