RMK Kõrvemaa Kevadjooks

Utrechti maratonist on möödunud juba kolm nädalat! Usun, et olen maratonist küllaltki hästi taastunud, kuigi mootor veel päris täisvõimsusel ei tööta. Peale maratoni pole veel väga raskeid treeninguid teinud, kuid mõned pooleldi rasked on ikka plaanis olnud.

Võistlushooaeg on Eestis jooksuvõistluste näol juba korralikult käima läinud. Erinevaid võistluseid on päris palju ja kindlasti tuleb nende seast mingeid valikuid teha. Sellel hooajal on plaanis kaasa teha kahes jooksusarjas. Kõikidele jooksusõpradele tuntud EMT järvejooksude sari ja alles hiljuti loodud Eesti linnajooksude sari, mis koosneb kuuest erinevast jooksuvõistlusest. Praegusel hetkel on muidugi keeruline öelda, et mõlemad sarjad täismahus kaasa teen. See selgub, kui pool võistlushooaega on läbi. Aga kindlasti on tegemist väga huvitavate jooksusarjadega ja soovitan jooksusõpradel nendest osa võtta.

Minu esimene start peale maratoni oli eelmisel laupäeval, kui võistlesin esimest korda RMK Kõrvemaa Kevadjooksul. Olin kuulnud, et seal on päris raske rada, kuid ei osanud arvata, et seal tõus tõusus kinni on J Ilm oli laupäeval kevadiselt päikeseline ja meeleolu hea. Kuna tegemist oli esimese stardiga peale maratoni, oli ka väike ärevus sees. Viiendal kilomeetril olin selle võistluse põhilise konkurendi, Ilja Nikolajeviga, väikese vahe sisse saanud. Järgnevad kolm kilomeetrit jooksin veel tempokalt, kuid poolel distantsil, kui oli kaheksa kilomeetrit joostud, otsustasin asja kergemalt võtta. Proovisin joosta säästvalt, säilitades sellist tempot, et keegi enam mööda ei jookseks. Kilomeetrid möödusid küllaltki kiiresti ja peale maratoni tundub 16 km suhteliselt lühikese distantsina. Kui võrrelda asfaltil ja murdmaarajal toimuvaid võistluseid, siis võin kindlalt öelda, et asfaltil toimuvatel võistlustel tunnen ennast kodusemalt ja need sobivad mulle oluliselt paremini. Kuigi hakkama tuleb igasugusel rajal saada J. Puhkamiseks eriti aega pole antud, juba homme toimub 83. jooks ümber Viljandi järve, mille raames toimuvad ka Eesti meistrivõistlused 12 km murdmaajooksus. Selle võistlusega antakse ka start EMT järvejooksude sarjale.

                                                       Veel on minna! :)

                                          Finiš :)

                                          Ilja Nikolajev, mina, Priit Ailt

TULEMUSED

Reporteri video RMK Kõrvemaa Kevadjooksust.

Soovitan ka vahel pilgu maratonitiimi kodulehele visata, sealt saab vaadata, kus maratonitiimi liikmed võistlevad ja lisaks on seal palju õpetlikku harrastajatele ja maratoniks valmistujatele. Õpetliku materjali hulk suureneb järk-järgult ja kasulikku infot leiavad sealt vast kõik jooksuhuvilised.

Olge ikka hästi tublid ja soovin kõigile palju kordaminekuid!

UTRECHTI MARATON

Eelmise pühapäeva hommikul lendasime Hollandisse. Eestisse oli saabunud selleks hetkeks jälle korralik talv. Sõitsime edasi Utrechti ja sealt omakorda hotelli. Alustuseks vahetasin riided ja läksin võistluseelset soojendust tegema. Ilm oli küllaltki ilus ja päike paistis, tegin oma harjumuspärase soojenduse. Jooksin 8 km, venitusharjutused, jooksuharjutused, mõned lühemad kiirendused ja väike sörk ning venitused lõdvestuseks. Enesetunne tundus täitsa hea olevat.

Ühel hetkel, kui maratonikorraldajat nägime, ei hakanud ta üldse keerutama ja ütles esimese asjana, et võistluspäeval on vihmane ja tuuline ilm. Kahjuks ilma, vastavalt vajadustele, tellida pole võimalik. Sellel korral pidas ilmaennustus ka 100% paika, kuid ärme kiirusta sündmustest ette. J Kutsutud sportlastel oli võimalik maratoni joogipunktidesse oma joogid saata. Hakkasin siis käsitööga tegelema, et pudelid paremini äratuntavad oleksid. Paarile pudelile panin ka SiS´i energiageeli külge. Õhtul panin maratoniks vajalikud asjad kokku ja võistlussärgile numbrid peale. Käisime pastat söömas ja oligi päev peaaegu läbi. Võistluseelsel päeval laadisin energiavarusid SiS´i „PSP22“ laadimisjoogiga. Maratonieelsel päeval on selline tunne, et päev võiks edasi kesta ja kuidagi ei tahaks magama minna. Õnneks mul uinumisega probleeme ei ole ja magasin enne võistlust korralikult.

Hommikul oli küllaltki kiire, kerge hommikusöök ja hakkasin rajale viidavatesse pudelitesse jooki valmistama. Pudelitesse läks SiS´i mustsõstramaitseline „GO“ spordijook. Peab tunnistama, et väga hea maitsega jook. Kell 8.30 viis buss meid hotelli juurest võistluspaika, ilm oli vastavalt ennustusele vihmane ja tuuline. 40 min enne starti tegin väikse soojenduse ja 10.30 anti Utrechti maratoni start. Sellel jooksul olid olemas ka tempomeistrid ja ma ei pidanudki kohe algusest peale üksinda tööd tegema hakkama. Selle grupi tempomeistri eesmärk, kus mina jooksin, oli vedada maratoni esimene pool ajaga 1.09.00. Enesetunne oli hea ja jooks sujus küllaltki hästi. Neli meest läksid jooksu alguses eest ära, mina jooksin teises grupis, mis oli umbes kuue-meheline, täpselt lugema ei hakanud. J Esimesse joogipunkti ma enda valmistatud jooki ei saatnud ja sealt võtsin korraldajate oma. Ega sinna topsi sisse palju ei jää, kui tempot sellepärast maha võtma just ei hakka, kuid suu saab ikka märjaks.

10 km peal oli teine joogipunkt ja sealt lootsin ma juba enda joogipudeli kätte saada, kuid laud oli pudeleid nii täis topitud, et enda pudeli leidmiseks oleks pidanud seisma jääma ja sealt otsima hakkama. Jooksin siis tühjade kätega lauast mööda ja võtsin jälle korraldajate joogi.

15. kilomeetril juhtus jälle sama asi J. Natuke ajas vihale, aga ega midagi teha ka polnud. Igaks juhuks olin ka ühe SiS´i energiageeli taskusse pannud ja kuna energiavarud erilist täiendamist polnud saanud, siis otsustasin selle geeli seal ära kasutada. Selleks hetkeks oli meie grupp koos tempomeistriga jäänud kolme-liikmeliseks. Eest paistis juba üks Keenia jooksumees, kuid sellel hetkel oli ta ikkagi veel küllaltki kaugel.

20. kilomeetril sain esimest korda enda joogipudeli, olin selle üle küllaltki õnnelik ja jooksin peaaegu poolteist kilomeetrit pudel käes. Kui 21,1 kilomeetrit oli joostud, astus tempomeister kõrvale, tema töö oli tehtud. Minu hinnangul tegi ta väga head tööd ja poolel maal olles oli aega kulunud 1.08.47. Selleks hetkeks olime Keenia jooksumehe kätte saanud ja ta hakkas vaikselt juba maha jääma. Muidugi läks jooks mõnevõrra raskemaks, sest nüüd pidin ise vastu tuult jooksma hakkama. Vihmasadu lõppes ka umbes poolel maal ja peale seda hakkas küllaltki külm. Märjad riided ja kohati küllaltki kõva tuul muutsid lihased natukene kangeks, aga virisemiseks ju aega polnud, pool maad oli vaja veel ära joosta J.

25. kilomeetril sain oma joogipudeli ilusti kätte ja selle külge olin pannud ka ühe energiageeli. Võibolla poleks ka sealt pudelit kätte saanud, aga kuna olin varasemalt sellest punktist teisel pool teed mööda jooksnud, siis jätsin meelde, kus mu pudel selle laua peal umbes asetseb. Edasi jooksin nii, et ühes käes oli joogipudel ja teises käes energiageel. Energiageeli mul sellel hetkel vaja ei olnud ja hoidsin seda igaks juhuks järgmise joogipunktini käes, et kui sealt joogipudelit ei saa, siis on vähemalt energiageel olemas. Enesetunne oli hea ja kannatas joosta küll, muidugi oli tempo natukene langenud, aga mitte väga palju.

30. kilomeetril läkski nii nagu olin kartnud, joogipudelit ma kätte ei saanud ja kasutasin ära oma energiageeli. Selleks hetkeks olin jäänud üksinda, tšehh oli natukene eest ära libisenud. Keenia jooksumeest enam tagant ei paistnud.

35. kilomeetril jäin jälle joogipudelist ilma, kuid sel hetkel sain energiat juba treeneri ergutustest. Korraldajate laualt sain ühe joogitopsi kätte, kerge lonks ja edasi finiši poole. Selleks hetkeks olid jalad ka juba sellises seisus, et järsud pöörded rajal tuli võimalikult suure kaarega võtta. Järskude pöörete korral oleksid arvatavasti jalad krampi läinud. Enam kerge muidugi polnud, aga lohutasin ennast sellega, et mis siin enam ikka, ainult 7 km veel.  Tavaliselt jooksen ju õhtuti taastavaks jooksuks 8 km ja see on nii lühike distants. J

40. kilomeetrile olin samuti oma joogipudeli jätnud, kuid sealt ma isegi ei üritanud seda kätte saada, tahtsin juba lõpuni jõuda. J

Lõpuni pole enam palju jäänud :)

Viimasel pikal sirgel nägin, et ees on üks mustanahaline jooksja, sellel hetkel ei osanud veel arvata, kas ma saan ta kätte või mitte. Vahe küll vähenes jõudsalt, kuid sama kiiresti lähenes ka finiš. Sain veel treenerilt viimase käsu, et pean mööda jooksma. J Ma kiirendada väga enam ei julgenud, sest säärelihased tahtsid juba vägisi krampi kiskuda. Võtsin väikse riski ja siiski tegin selle viimase kiirenduse ja saingi Keenia jooksumehest umbes viimasel 100 meetril mööda ja lõpetasin jooksu 4. kohaga.

Aeg näitas tabloo peal 2.21.28 ja see tähendas, et olin oma Lissabonis joostud 2.25.44 kiiremini jooksnud. Isikliku rekordi üle on alati hea meel, kuid ega sportlane ei või kunagi täielikult rahul olla. Alati tahaks paremini!

                                          Finiš! 

Nüüd taastun maratonist ja mingil hetkel hakkan maratonist mõnevõrra lühemateks distantsideks valmistuma. Suured tänud kõikidele sponsoritele ja pöidlahoidjatele! SiS´ile suured tänud, Teie tooted olid maratonil ja selleks valmistumisel suureks toeks! Suured tänud ka adidasele väga hea varustuse eest! Kui peale maratoni pole mitte ühtegi villi ega hõõrutud kohta, siis see on märk heast spordivarustusest.

 Tulemused!

Olge kõik ikka tublid ja sportlikud! Kõikidele spordihuvilistele soovin ilusat ja edukat algavat võistlushooaega!

NÄDALA PÄRAST UTRECHTI MARATON

Eelmise nädala kolmapäeval jõudsin tagasi kodumaale! Reis sujus hästi, hommikul jõudsin veel kerge treeningugi teha. Laagri lõpus on alati mõtted juba kodus ja ainult keha on veel laagris. Tagasilennul istus lennukis minu kõrval üks vene keelt kõnelev naisterahvas, kes ilmselgelt alkoholiga natukene liiale läks. Mul oli selline tunne nagu oleksin Selveri taarapunkti pudeleid viima läinud. J Lennu alguses uuris see naisterahvas, kas ma vene keelt ka räägin. Ma ütlesin, et ei räägi. Lennu lõpus oli ta juba tiba julgemaks muutunud ja küsis, kus ma elan. Ma ütlesin, et elan Eestis ja siis ta ei suutnud ära imestada, et kuidas on võimalik selline asi, elan Eestis ja vene keelt ei räägi. Kahjuks jõudis lennuk Riiga ja vene keelt ma selgeks ei saanud!

Nüüd natukene olulisematest asjadest. Laagris tabanud viirushaigusest taastusin väga kiiresti! Haigusest taastumisel tegin kergeid treeninguid ja hoidsin ennast tagasi, et rumalaid vigu vältida. Need kaks raskemat treeningut, mille laagri lõppu planeerisime, õnnestusid väga hästi. Pühapäeval oli plaanis 20 km arendav jooks, mis oli suures osas maratoni tempost natukene aeglasemas tempos. Viimased 3 km jooksin tõusva tempoga. Teine raske treening oli laagri eelviimasel päeval. Hommikul oli tunne nagu peaks täna võistlusjoonele minema. Kergelt mõnus ärevus oli esimese kiirema lõiguni sees. Plaanis olid pikemad lõigud 2000 m + 6000 m + 2000 m. Lõikudevahelised pausid olid 3-4 minutit. 6000 meetrise lõigu jooksin 10 000 m võistlustempos ja lühemad natukene kiiremini. Nende treeningute põhjal võib öelda, et haigus vormile laastavalt ei mõjunud.

Eelmisel laupäeval käisin Tallinnas, algselt pidin võistlema Nõmme kevadkrossil, et saaks maratoniks ühe lahtijooksu teha. See võistlus lükati halbade ilmastikutingimuste ja kehva raja seisukorra tõttu edasi. Selle asemel tegin treeneri juures tempojooksu. Pool distantsist oli väga tugev vastutuul ja pidi ikka korralikult pingutama, et edasi liikuda. Teine pool distantsist oli sellepoolest jällegi kergem. Pidin ka pühapäeval Tallinnas olema ja selle tõttu ei hakanudki üldse Tartusse tagasi sõitma. Jäin sadama lähedusse hotelli ja hommikul auto juurde minnes avastasin, et auto numbrimärgid on kadunud. Need olid öösel ära varastatud, helistasin politseisse ja ootasin 40 minutit patrulli. Sellel ajal mõtlesin, et politsei on huvitav nähtus, kui teda vaja on, siis teda pole ega tule, kui teda vaja pole, on ta alati kohal. Täna lootsin siis Tartust uued numbrid saada, kuid esmaspäeviti on ARK kinni. Loodan, et homme õnnestub uued numbrimärgid saada.

                                          Ajakirja "Jooksja" aprillikuu numbris tuleb juttu
                                          Rakvere Ööjooksust. Gerli, mina, Gerlin

                                                    Vatikani müür :)

Pühapäeva hommikul lendan Hollandisse! Järgmisel esmaspäeval on Utrechti maraton, Eesti aja järgi on start 11.30. Loodan, et võistlus õnnestub. Töö on tehtud, kuid maraton on maraton ja seal võib kõike juhtuda!

Olge ikka mõnusad! Pühkige jooksutossudelt tolm maha ja valmistuge ranna- ja võistlushooajaks J

ITAALIA – LAAGRI LÕPP

Treeninglaagri lõpp on juba küllaltki lähedal! Tänaseks olen Itaalias olnud juba neli nädalat, kui ma alguses arvasin, et laagri lõpus ei taha ma enam pastast midagi kuulda, siis tegelikult polegi olukord nii hull. Usun, et söön kodus ka ikka pastat edasi, kuid mitte iga päev J Kui ma ühel aastal seitse nädalat Keenias laagris olin, siis ei söönud ma näiteks peale seda terve aasta riisi. Itaalia treeninglaager oligi viimane pikem laager uue hooaja ettevalmistusest. Järgmisel kolmapäeval jõuan tagasi koju J!

Kirjutan siis natukene vahepealsetest tegemistest ka. Võitlesin, mis ma võitlesin aga esmaspäeval oli see päev, kui see „tore“ viirushaigus mindki maha murdis. Hommikul olin ikka küllatki vihane, kuid hiljem leppisin olukorraga, haigeks võib ju kõikjal jääda! Muidu poleks midagi aga treeninglaagris ja enne tähtsat võistlust poleks küll vaja haigeks jääda. Jalutasin hommikul apteeki ja ostsin sealt paraja portsu ravimeid juurde ja hakkasin vaikselt ennast ravima. Esmaspäeval ja teisipäeval ma jooksmas ei käinud, tegin lihtsalt väikse jalutuskäigu, et ei peaks tervet päeva toas passima. Teisipäeval jõudis minu treener Toomas Tarm ka siia. Vaatasime koos treeningplaani üle ja tegime väikseid korrektuure. Kolmapäeva hommikul oli mul enesetunne juba päris hea. Tegime treeneriga staadionil väikse soojendusjooksu ja kergelt jooksuharjutusi, et lihaseid toonuses hoida. Pärast tegime võimlas staatilisi harjutusi kerelihastele. Pean tunnistama, et mu treener on ikka päris heas vormis J!

Kolmapäev oli ka see päev, kui ma sain aasta vanemaks. Suured tänud kõigile, kes mulle õnne soovisid! Ega laagris erilist sünnipäeva tunnet kunagi ei ole aga midagi hullu samas ka pole. See polegi esimene kord, kui ma oma sünnipäeval laagris olen. Ühel korral olin sünnipäeva ajal Keenias ja teisel korral loksusin rongiga Kislovodski laagrist kodu poole.

Neljapäeval oli enesetunne veel parem, tegin kaks rahulikku treeningut. Esimene natukene tõsisem treening on plaanis pühapäeval ja teine teisipäeval. Nende treeningute põhjal saab öelda, millise jälje haigus vormile jättis. Ma loodan, et midagi katasroofilist pole! Põhiline, et enam kuskilt mingit jama külge ei saa J.

Eelmisel pühapäeval käisime vahelduse mõttes jälle Roomas. Muidu enamus päevad oleme ju siin aedikus. Kuigi ei saa nuriseda, päevad lähevad siingi kiiresti. Rooma maratoni ei jõudnudki vaatama minna, oleksime pidanud sellisel juhul juba varakult linna minema. Tegime selle asemel hoopis kerge treeningu ja peale lõunat läksime siis lõpuks Vatikani. Paavsti ei näinud, tema pidi ennast vist kolmapäeviti ilmutama J. Aga muidu oli igati tore!

                                          Staatilised harjutused koos treeneriga! :)

                                          ;)

Olge ikka tublid ja lahedad! Hoian Teid ikka oma tegemistega kursis! J

ITAALIA – AEG LENDAB!

Teen oma vahepealsetest tegemistest väikese kokkuvõtte. Itaalia treeninglaager on läinud lausa meeletul kiirusel, selle nädala lõpus jääb treeninglaagrit alles ainult poolteist nädalat. Ilmadega on meil siin ikka vedanud, mõnel päeval on natukene tuulisem, aga muidu on mõnusalt soe. Kui peaks võrdlema, siis siin on umbes selline ilm nagu Eestis mai keskel. Kahjuks pole soe ilm viirushaiguseid jooksjatest eemal hoidnud. Eesti jooksjate seas liigub laagri algusest saadik mingi viirus ja sellega seoses pidin eile toakaaslast ja tuba vahetama. Sellega haigestumisriski päris olematuks teha ei saa, aga natukene vähendada vast ikka. Liiga palju sellest mõelda pole muidugi kasulik, kuid kui inimesed su ümber on tõbised, siis paratamatult paneb see ka ennast mõtlema.

Treeningud on siiani väga hästi sujunud!

Rasked treeningud olen edukalt ära teinud ja ülejäänud treeningud, mis jäävad raskete vahele, olen teinud väga rahulikult. Eelmisel laupäeval oli plaanis pikk jooks 30 km, umbes iga viie kilomeetri järel tõstsin tempot. Pikka jooksu soovitangi joosta tõusva tempoga. Tempot ei pea meeletult palju tõstma, aga pigem alustage rahulikuma tempoga ja tõstke tempot järk-järgult, kuid muidugi mõistlikkuse piires. Pikale jooksule järgnesid kaks kergemat päeva, kus jooksin väga madala pulsiga ja rahuliku tempoga (4.10 km). Teisipäeval oli plaanis jällegi raskem treening, tempojooks 14 km. See treening õnnestus väga hästi! Treening oli umbes poolmaratoni tempos ja viimased kilomeetrid jooksin tõusvas tempos. Paberi peal tundus treening raskem kui reaalsuses. Kolmapäeval võtsin jällegi väga kergelt ja täna olid plaanis lühikesed lõigud. 2X10X400 m, lõikude vaheline paus oli küllaltki lühike, kahe seeria vaheline paus natuke pikem. Teise seeria lõigud jooksin natukene kiiremas tempos kui esimese seeria lõigud. Laagris olles on see hea, et kõiki treeninguid ei pea üksinda tegema. Kergemad treeningud ja õhtused jooksud saab peaaegu alati kellegagi koos teha.

Aeg lendab igas mõttes kiiresti, järgmisel kolmapäeval saan ju 25. aastaseks. Mõnes mõttes poisike veel, aga ikkagi J. Teisipäeval tuleb minu treener, Toomas Tarm, siia ja vaatab, mis seisus poisid on. Sellel pühapäeval on plaan Rooma minna, tahaks ikkagi seal Vatikanis ka ära käia ja pühapäeval on ka selline sündmus nagu Rooma maraton. Võib-olla õnnestub seda ka natukene näha, kuid ega maratoni vist väga huvitav vaadata pole. Korra jooksevad mööda ja kõik J.

                                                               Kolja, mina, Kaupo :)

Peale tempojooksu :) Taivo ka pildil!

Tahan tänada ka kõiki oma toetajaid ja sponsoreid, tänu kellele saan muretult treeninglaagris algavaks hooajaks valmistuda. Samuti tahan tutvustada natukene maratonitiimi kodulehekülge- www.maratonitiim.ee Seal on palju põnevat ja kasulikku infot maratonitiimi liikmete kohta. Kalendrist saab näha, kus tiimi liikmed võistlevad. Samuti on seal igal nädalal mõni uus uudis, mis on seotud tiimi tegemistega. Jooksuhuvilistele on seal vastavalt tasemele treeningplaani näidised ja muud kasulikku lugemist jooksutreeningutest.

Olge ikka tublid ja sportlikud! Varsti on ametlikult kevad käes ja päike paistab iga päevaga järjest soojemalt J

ITAALIA

Kõigepealt soovin kõikidele naistele ilusat naistepäeva! Proovin anda väikese ülevaate siinsest laagrielust. Laagripaik asub Roomast umbes 25 km kaugusel, ühistranspordiga on siit küllaltki lihtne linna saada. Sellist aega on küllaltki vähe, et saaks Roomas käia, aga paaril korral õnnestub veel kindlasti minna. See koht, kus me elame ja treenime, on sõjaväeakadeemia või midagi sellist, päris täpset nimetust ei oskagi sellele kohale anda J Siin on väga suur treeningkeskus ja ühtlasi ka üks suuremaid Itaalia spordiklubisid „Fiamme Gialle“. Territoorium on piiratud aiaga ja kõik vajalik on siia ära mahutatud. Staadion asub meie elukohast umbes 300 m kaugusel, sama kaugel asub ka jõusaal ja võimla. Staadion on väga korralik ja selle ümber on 800 meetrine asfaltkattega ring. Lühemad lõigutreeningud teen staadionil ja pikemad 800 meetrisel ringil. Kõik pikemad ja rahulikumad jooksud teen metsas, kus on päris suur radade valik. Metsa jõudmiseks tuleb joosta umbes 2,5 km. Jõusaal on siin samuti väga hea, siin on päris palju erinevaid trenažööre. Tavaliselt olen ma kõik jõuharjutused võimlemismatil teinud, kuid siinses laagris olen ka jõusaali kasutanud.

Söökla asub ka staadioni lähedal, söögid on siin päris head. Hommikusöök on lõunamaades kuidagi kesine, aga ülejäänud toidukorrad on väga head. Ega polegi vist väga raske arvata, mida Itaalias söögiks pakutakse. Iga päev on toiduks pasta, muutub ainult makaronide kuju ja kaste J Vahel saab pasta asemel ka riisi valida, kuid seni olen ma ikka pastale truuks jäänud. Eks siis varsti saab teada, kas suudan terve laagri pastat süüa või hakkab mingil hetkel vastu. Lisaks pastale saab alati ka mingit liha ja seda ka väga erineval kujul, salatid ja puuviljad on samuti täitsa olemas. Lahe on see, et joogiks saab kraanist mullivett.

Jõusaali majas on ka saun ja massaažiruum. Massaaži on siin samuti võimalik saada, peab nime seinal olevasse tabelisse kirjutama ja ideaalis peaks siis massaaži saama, kui just mõni kohalik ja natukene tähtsam inimene samal ajal massaaži ei soovi. Meil soovitatigi valida hommikused ajad, et siis on suurem tõenäosus löögile saada. Seni pole ma veel seal käinud, kuid reedeks on aeg kirja pandud ja ehk õnnestub siis. J Kuigi ma väga suur massaaži sõber pole ja massööre natuke kardan ka, siis sellest hoolimata vajavad lihased vahel lisahooldust. Kui massöör muidugi liiga tugevalt teeb, siis on see viimane kord selles laagris, aga eks siis reedel näeb ja tunneb J.

Kuna tegemist on sõjalise asutusega, siis on siin ka omad reeglid! Hommikul 7.45 väljas töllerdada ei tohi, sest lipuplatsil on rivistus. Meie seal muidugi olema ei pea! J Rõdul riideid kuivatada ei tohi, eks see riivab kellegi silma. Kuna me elame viimasel korrusel, siis kuivatame asju ikkagi rõdul, kuid põrandal. Seal ei tohiks nad kellelegi silma jääda. Päike paistab siin peaaegu iga päev, kuid päikest võtta samuti ei tohi! Sellest pole midagi, laagris ma päikest võtmas ei käigi. Lühikeste pükstega ja plätudega pole mõtet sööma minna, siis saadetakse lihtsalt riideid vahetama J Saunas peavad ka mingisugusedki püksid jalas olemas, sest tegemist on segasaunaga, see on muidugi mõistlik! Peale jooksutrenni pole mõtet isegi staadionil särki seljast ära võtta, sest juba on kuskil kellegi silmad seda märganud ja särk tuleb uuesti selga tagasi panna.

                                                    Juuksed kasvasid liiga pikaks!

                                     Vasakul majas saame süüa, kaugemalt paistab ka staadion

Minu päevaplaan näeb laagris välja selline:

7.45 – äratus

8.00 – hommikusöök

10.00 – esimene treening (põhitreening)

12.30 – lõunasöök

16.30 – teine treening (taastav treening), peale seda harjutused jõusaalis + saun

19.30 – õhtusöök

23.00 – magama

Pühapäeval on päevaplaan mõnevõrra erinev, sest hommiku- ja õhtusööki me siit ei saa ja lõunasöök on pool tundi varem. Jõusaal on samuti kinni!

Treeningud on siiani väga hästi sujunud. Olen proovinud võimalikult palju oma keha kuulata ja vajadusel treeningu tahet maha surunud. Poolmaratonist taastusin hästi ja olen jõudnud juba mõningad tugevad treeningud ka teha! Eelmisel reedel olid plaanis lühikesed lõigud 2X8X500 m, küllaltki lühikese lõikude vahelise pausiga, kahe seeria vaheline paus natuke pikem. Ka maratoniks valmistudes on vaja teha selliseid treeninguid, mis oleksid maratonitempost kiiremad. Pühapäeval oli plaanis teine raskem treening, arendav jooks 18 km. See treening tuleks teha maratonitempost natukene aeglasema tempoga, kuid tunduvalt kiiremini kui rahuliku jooksu tempo. Mina olen sellisel treeningul tavaliselt viimased kilomeetrid tõusvas tempos jooksnud ja ülejäänud ühtlase tempoga. Kui viimaseid kilomeetreid enam tõusvas tempos joosta ei suuda, siis ilmselt oli treeningu tempo liiga kiire ja ülejõu käiv. Teisipäeval oli mul plaanis kolmas raske treening, kuid selle lükkasin päeva võrra edasi, sest jalad polnud veel eelnevatest treeningutest taastunud. Otsus õigustas end igati, sest järgmisel päeval olid jalad head ja treening õnnestus väga hästi. Plaanis oli 4X4000 m ja lõikude vahel 1 km rahulik sörk. See treening on ka maratoni tempost kiirema tempoga treening! Minu puhul umbes poolmaratoni tempoga treening. Ka sellise treeningu juures oleks mõistlik joosta viimane kilomeeter eelnevatest kiiremini või vähemalt samas tempos. Kui tempo oluliselt langeb, siis on planeeritud kiirus liiast ja tuleks treeningu temposid mõnevõrra langetada. Minu puhul näitab selline treening küllaltki hästi, mis seisus olen. Kui suudan joosta ühtlases tempos ja viimased kilomeetrid tõusvas tempos ning jalad kangeks ei muutu, siis ei tohiks seis halb olla. Hoian Teid oma tegemistega ikka kursis J Järgmine postitus siis juba uuel nädalal!

Olge ikka tublid ja rõõmsad! Varsti paistab Eestiski päike palavalt ;)

ROOMA-OSTIA POOLMARATON

26. veebruaril toimus Itaalias Rooma-Ostia poolmaraton! Laagripaik, kus elame, asub Roomast umbes 25 km kaugusel. Võistluseelsel päeval tegin hommikul väikse soojenduse. Jooksin pool tundi, tegin jooksuharjutusi ja mõned kiirendused, ning soojenduse lõppu korralik venitus. Peale lõunat käisime Roomas stardimaterjale välja võtmas. Pidime ikka päris kaua seiklema, et õigesse kohta jõuda! Õhtul hakkasime uurima, kuidas hommikul Rooma saada. Ainuke mõistlik variant oli takso tellida, kuid seda ei saanud ka õhtul teha, vaid pidi hommikul üle helistama. Ega magama minnes 100% kindel ei olnud, kas jõuame hommikul starti või mitte. Hommikul ärkasin juba küllaltki vara, sest start oli juba 9.10. Korralikku hommikusööki polnud võimalik nii varasel ajal saada, sõin paar banaani, mõne SiS´i energiabatooni ja jõin SiS´i laadimisjooki (PSP22). Õnneks sujus transpordiga kõik hästi ja jõudsime küllaltki varakult kohale. Kui eelnevatel päevadel oli ilm päikeseline siis võistluspäeval oli pilvine ja küllaltki jahe! Pidime kotid koos asjadega pool tundi enne starti ära andma, sest asjad pidid ju Roomast Ostiasse jõudma. Kui asjad antud hakkasime soojendust tegema, alguses oli ikka väga külm, hambad plagisesid suus.  Soojendus oli selline nagu ta oli! 10 min enne starti läksime stardikoridori ja saime küllaltki ette, umbes viiendasse ritta. Kui stardipauk käis, hakkas kohe meeletu rabelemine ja tõuklemine pihta. Küllaltki minu kõrval oli üks jooskja, kes lendas korralikult kõhuli, minu arust ei jõudnud ta käsigi ette panna. Tema jooks oli sellega arvatavasti joostud! Ma liikusin igaks juhuks raja ühte äärde, seal oli oluliselt rahulikum. Stardi tegi kindlasti natukene ohtlikuks see asjaolu, et esimesed 200-300 m olid mäest alla. Kui kurv tuli siis keegi eriti mööda teed ei jooksnud, kõik kurvid joosti nii sirgeks kui võimalik! Rada oli väga hea ja kiire! Rajal oli ainult üks kilomeetrine lauge tõus, mis oli 11-ndal kilomeetril. Peale seda rada põhimõtteliselt ainult langes. Jooksu alguses tundus enesetunne päris hea, millegi pärast hakkas mul neljandal kilomeetril pistma ja pistis lõpuni välja! Kindlasti see häiris mingil määral kiiresti jooksmist. Tavaliselt mul sellist probleemi pole, kuid kui meenutada eelmist võistlushooaega siis Tartu jooksumaratonil oli mul sama probleem, seal hakkas kaheksandal kilomeetril pistma. See on küllaltki ebameeldiv, ei oskagi öelda, mis organismile ei meeldinud. Kui anda oma praegusele vormile hinnang siis ütleksingi, et olen umbes sellises seisus nagu eelmisel aastal Tartu jooksumaratoni ajal. Nagu ka treener Toomas Tarm ütles, et pole kõige hullem aga üks käik on praegu puudu. Seda tunnen ka ise! Rajale võtsin igaks juhuks kaasa ka ühe SiS´i energiageeli, et kui rajal spordijooki ei pakuta, siis saan vähemalt sealt natuke energiat. Nii ka läks, rajal sain ainult vett ja energiageeli kasutasin ära umbes 14. kilomeetril. SiS´i energiageelid on selles mõttes väga head, et neile vedelikku peale jooma ei pea ja saad endale sobival ajal selle ära kasutada! Finišisse jõudes näitas tabloo aega 1:07.55, tulemus erilist emotsiooni ei pakkunud aga nutma ka ei ajanud. Sellest tulemusest olen kiiremini jooksnud kahel korral, eelmisel hooajal Rakvere Ööjooksul 1:07.23 ja Narva Energiajooksul 1:06.06. Kui võrrelda Narva ja Rooma-Ostia poolmaratoni rada siis võib öelda, et need on enam-vähem samast klassist. Rooma-Ostia rada isegi kiirem ja kergem! Narvas on start ja finiš samal kõrgusel, Rooma-Ostia poolmaratonil on finiš madalamal kui start. Kui Narvas need järsud tagasipöörded ära kaotada siis saab selle raja ka kiiremaks teha! Peale võistlust jalutasime laagripaika tagasi, see on Ostiast umbes seitsme kilomeetri kaugusel. Peale poolmaratoni olen neli päeva küllaltki rahulikult treeninud, lihased on nüüdseks küllaltki hästi taastunud ja võib alustada natukene raskemate treeningutega. Loodan, et viimane ettevalmistusetapp enne kevadist Utrechti Maratoni õnnestub ja leian selle puuduoleva käigu! Võimalusel teen ka märtsi lõpus paar lühemt võistlust! Tavaliselt läheb mul kevadel vaja kahte-kolme võistlust, et ennast korralikumalt käima saada. Järgmises postituses kirjutan Itaalia laagrist ja treeningutest ning siinsetest elamis- ja treeningtingimustest!

                                          Põlvetõstekõnd, hoida asendit 2-3 sekundit :)

                                          Käisime Rooma vanalinna avastamas! :)

Olge ikka tublid ja sportlikud! J